Once again … uus algus

Sain riielda. Selle eest, et ma olen oma blogi jätnud unarusse. Tõsi ta on, ma olen seda tõepoolest teinud aga mul on vabandus varnast võtta – mul pole eriti midagi öelda olnud.

Täna, kui õues on sombune ja kontoris pole peale minu ja teleka ühtegi liikuvat pilti, on ehk hea võimalus jälle midagi kirjutada. Peaks ehk kõik vahepeal juhtunu ja mõtteis mõlkunu ka kirja panema? Ei, sellest saaks üks ilmselgelt liiga pikk postitus. Asjad liiguvad tänapäeval ju nii kiiresti, et poole aastaga jõuab juhtuda märkimisväärselt rohkem, kui vanasti kümne aastaga.

Eks ma hakkan siis vaikselt end üles korjama ja üht teist siia jälle sheerima. Ja kui mitte siia, siis kuhugi mujale (mul on üks koht veel, kuhu peaks kirjutama).

Annan teada – hoian kursis – stay tuned!

Kraaps,

M

Kas netikommentaator on kunstnikust kõrgem eluvorm?

Lugesin täna hommikul Vahur Afanasjevi Postimehes ilmutatud kirjatükki. Olen ka varem üht ja teistpidi seda n-ö isikukaitse ja eraelulisuse fakti vaaginud. Eks see üks keeruline värk ole.

Ja siis lugesin sama artikli juures kommentaare. Täitsa uus mõte tekkis.

Üks kommentaator võtab vaevaks tituleerida oma vastulauses kunstnikud “kunstnikkujateks”, halvustades siinkohal tervet subkultuuri. Ta võtab selle õiguse anonüümselt ja halvustab tervet rida inimesi – samas protesteerides selle vastu, et kunstnikud võiks esitada oma teostes elulisi fakte. Natuke vastuoluline, kas pole.

Need samad kommenteerijad võtavad vaevaks kõikvõimalike artiklite juures avaldada fakte artiklis esinevate tegelaste kohta (nad on hämmastavalt (väär)informeeritud), anda neile hinnangut jne. Ja siis nad kiunuvad “Magnust” ja muud säärast puudutavate artiklite juures kunstnike vabaduste üle.

Aga noh. Mis seal’s ikka. Ega see jutuke kedagi siin vaigista, pigem valab aga õli tulle juurde. Anonüümsed kirjamehed jäävad kõrgeimaks eluvormiks (nende arvetes) ja nii ongi. Hoolimata sellest, et nad on anonüümsed kardavad nad kohutavalt, et keegi võiks neid kunagi näidata sellistena nagu nad tegelikult on.

Durex: see pauk lõi nüüd küll puu otsa

Olen üldiselt üsna hoolas autojuht. Eile oleks ma aga ühe korraliku avarii teinud kuna raadiost tuli midagi nii nõmedat, et eluisu sai korraks otsa.

Durex on ka varem üllatanud väga stiilsete telereklaamide ja täiesti maitselagedate raadioreklaamidega. Kui eelmine kampaania alandas kõik naisterahvad öisteks meesteteenindajaiks, siis nüüd on Durex saanud hakkam millegi eriti perverrsega.

Kõnealust reklaami on raske kirjeldadagi. See on midagi paugust ja ehmatamisest jne. Mul vast polegi mõtet seda siin ümber jutustama hakata. See reklaam on räme naljakas.

Varjamatu irooniaga tahaks nentida: “Jumal tänatud, et Durex pole mingi tõsiselt võetav tarbeese.”

Lühidalt: oma raadioreklaamidega teeb Durex 1:0 ära kogu sellele tööle, mida AIDSi ennetajad on aastaid teinud. Auväärne.

Lõputa lugu ehk Superstaari finaal

Tegelikult pole see kindlasti teema, millel ma pikemalt peatuksin. Jutt käib siis saate “Eesti otsib superstaari” finaalist, mida sai eile väikse seltskonnaga Linnahalli vahetus läheduses jälgitud.

Saade nagu saade ikka. Täpselt selline nagu iga teine sama sarja saade. Ometi hoidis lähenev lõpp pinge üleval ja sellega seoses ka huvi.

Mida aga ei tulnud oli lõpp.

Kiiresti kiiresti tehti võitja teatavaks, kallistati üle, lükati lavale, õhtujuhid teatasid, et suvepäevi nad ei tee ja lõpululugu. Pabah. Kiire ja valutu lõpp.

Selles suhtes tundus Birgit Õigemeele lend lavale palju effektsem ja tähendusrikkam.

Praegu jäi armas mulje, et “saime valitud, hea, et niigi läks!”.

MTÜ Nälg ja Võlg

Nimetagem seda siis nüüd suveks. Õues on siga-mõnus ilm ja kohati on kontorijahedus suisa tervitatav.

Täna veetsin oma auga välja teenitud lõunatunni Iku ja Pägäägi seltsis Kadrioru tiigi ääres peesitades ja hiinakat süües. Väga väga mõnus oli. Taaskord tuli teemaks kunagi Pägäägiga alustatud mõte luua firma MTÜ Nälg ja Võlg.

Täna arendasime mõtet edasi. Lisaks heale nimele võiks meie firmal ka miski reaalne funktsioon olla. Jõudsime järeldusele, et võiks pakkuda eneseabiteenust neile, keda nälg ja võlg kummitama on asunud. Nõustaks inimesi, omaks ladu nööri ja seebiga jne.

Asi arenes sinnani, et samas võiks siis kohe ka matuseteenust pakkuda, oleks palgalised leinajad ka ja puha. Et neidki, kes oma võlgades olekuga kõik lähedased on kaotanud, keegi leinaks.

Firma asukohaks valisime Tõnismäe. Selle hea koha, kus juba mõned hauad on kunagi olnud ja kuhu tseremooniateks vajalikud lilled ise kohale jooksevad – peaasjalikult küll nelgid aga ega siis kingitud hobuse suhu vaadata.

Siis mõtlesime, et veel võiks olla selline leinajate kataloog, et näljas võlgnik saab soovikorral valida, milliseid leinajaid ta soovib.

Lühidalt elagu MTÜ Nälg ja Võlg. Küllap arendame seda mõtet ühel heal päeval jälle edasi. Peame ju leidma selle konksu ka, kuidas see asi meile sutsugi kasumlik oleks. Kuigi klaaspboxist kontor Tõnismäel oleks muidugi juba piisab feimi alus. ja kus on feimi, seal on ehk ka sulli.

Turunduslik hüpe eikuhugi ehk Smart

Umbes nädala eest tekkis seltskonnas diskussioon linnapilti ilmestavate plakatite teemal, mis kujutasid üheti maffia-looki ja teisalt tekstistiili, mis sarnanes kahtlaselt “Eesti otsib superstaari” eetrigraafika stilistikale.

Üldine küsimus oli siiski üks: “Mis see siis nüüd on?”

Trikk on üks vanemaid, kui ma paremini ei teaks, siis võiks oletada, et sellest on kirjutatud juba Vana-Rooma ürikutes. Ehk siis – kõigepealt tiiser (meelitaja) tänavatele ja alles siis, kui rahvas on end haigeks mõelnud, siis anname teada, millega tegelikult tegu on.

No jah. Tudish-piip töötas selles suhtes sutsu paremini. See ei tähendanud tiiser-perioodil absoluutselt mitte midagi ja püüdis seega erilist tähelepanu. Nüüdseks end Smart kõnekaardi reklaamina paljastanud maffialugu oli aga algul segane ja on nüüd ka.

Smart kõnekaart on minu isikliku arvamuse kohaselt aastatega üles ehitanud väga geniaalse reklaamimago. Ma pean siin silmas neid lõvisid, papagoisid ja muid pudulojuseid, kes seosetut juttu puhuvad. Mind isiklikult jätavad sellised absurdused külmaks, kuid rahvale meeldis.

Miks siis nüüd selline hüpe eikuhugi? Kas see tähendab Smarti papagoi lõppu?

Tele2 üritab millegagi turule tulla. Paraku on aga nii, et tiiser-perioodile oleks justkui järgnenud samalaadne teine periood. Ikka on küsimus: “Ja mis nüüd siis saab?”

Mobiilimehed mõtlevad välja aina sürrealistlikumaid stoorisid, visuaale jms. EMT uued imagoreklaamid on astunud juba sammu täiesti absurdsusesse. Nüüd on siis Smarti kord.

Kui papagoid maha matma hakatakse kutsuge mind ka. Hoolimata sellest, et ma pole selle stilistika suur austaja, võtan ma mütsi maha selle turunduslahenduse ees.

Operatsioon: Luik ehk 7 telefonikõnet linnu päästmiseks

Aastal 2008 pöörame me aina enam tähelepanu end ümbritsevale – olgu need siis inimesed või loodus või midagi kolmandat. Igal koolitusel räägitakse hoolimisest, kuulamisest, märkamisest jne.

See lugu algab möödunud pühapäeva lõunapaiku, kui maandusime seltskonnaga Türisalu panga all, et veidi päikest võtta, lebotada ja end inimesena tunda. Mõnusad oleskelu tunnid päädisid aga kummalise leiuga. Üsna kalda lähedal, vetikate ja kivide vahel lesis üks luik. Lihtsalt oli seal. Kui lähenesime, siis ära ka ei läinud, ainult sisises veidi.

Eeldasime, et ehk on uhke lind sinna kinni jäänud. Ometi suutsime lähemal vaatlemisel tõdeda, et jalad olid tal mõlemad vabad. Luik pööras end aegajal küljelt küljele, püüdes nagu liikuma saada. Aegajalt suunas ta kaela pikalt välja mere poole ja loobus siis jälle jõuetult,

Meist luigepäästjaid polnud. Poleks osanudki midagi teha. Helistasime.

Kõne number 1 / 1182: Palusime numbrit, kuhu sellisel puhul helistada. Meis oli tekkinud kahtlus, et ehk on tal lihtsalt jalg katki või on lind haige. Saime Keskkonnainspektsiooni numbri.

Kõne number 2 / Keskkonnainspektsioon: Sealt saadeti meid suhteliselt viisakalt pikalt lausetega: “Küllap hakkab lihtsalt surema!”, “Las ta olla siis seal, sureb ära, tuleb rebane ja sööb ära!”

Kõne number 3 / 1182: Uurisime, kas on veel mõni number millele helistada. 1182 neiu oli Keskkonnainspektsiooni reageeringust sama hämmingus kui meie. Saime miski loomade varjupaiga numbri.

Kõne number 4 / varjupaik: Nagu arvata oligi ei tegele varjupaik selliste juhtumitega. Küll aga suunati meid sealt hoopis numbrile 112.

Kõne number 5 / 112: Abivalmis päästekeskuse töötaja märkis täpselt üles, kust me luige leidsime, uuris veel detaile. Selgitas, et päris kohe neil patrulli saata pole aga nad saadavad esimesel võimalusel.

Me lahkusime. Panime veel kaldale märgid maha, mis luigeni juhatavad.

Õhtu.

Kõne number 6 /112: Saime teada, et luik on leitud ja loomaaeda ravile toimetatud.

Hommik.

Kõne number 7 / Loomaaed: Luike ravitakse. Töötaja ei osanud paraku öelda, mis linnul täpselt viga oli. Saime veel teada, et luik on laululuik, ehk siis looduskaitse all.

Nüüd.

Esialgne viha Keskkonnainspektsiooni vastu on lahtunud. Nende töö olevat siiski suuremate keskkonnakatastroofidega tegelemine.

Mis me sellest kõigest õppisime. Alati tasub helistada numbrile 112. Isegi siis, kui tundub, et see poleks nagu nende töö. On küll. Kõik spetsiifilised asutused tegelevad mingite spetsiifiliste asjadega (keegi ei tea päris täpselt millega). 112 teeb töö ära ja seda väga hästi.

NB! Paari päeva jooksul saame Siilikese aparaadist pildid ka kätte, siis saan seda lugu illustreerida ka.

Effektiteater ehk Noorsooteatri “Mängurid”

Tegin üle tüki aja midagi sellist, mida pole ammu teinud, kuid oleks pidanud. Ma võtsin ühel ilusal päeval lihtsalt lahti Piletilevi kodulehe, valisin endale sealt ühe teatrietenduse ja ostsin samal hetkel kohe ka pileti ära. Ei kahetse.

Noorsooteatri “Mängurid” kuulub minu jaoks kategooriasse effektiteater. Seda sõna on keeruline lihtsalt lahti seletada. Üheti tähendab see seda, et kogu etendus on üles ehitaud visuaalsele elamusele, teisalt kuulub sellesse kindlasti veel heliline nauding ja muud faktorid.

“Mängurite” sisu on kokku võteav mõnekümne lausega. Nagu väidab teatri kodulehekülg ongi algmaterjal kõigest 40 lehekülge pikk – selline soojendusetendus.

Noorsooteatri versioon vältab ligi kaks tundi ja on küllastatud visuaalsetest effektidest – valguse ja heli mängust, tegelaste mitmeplaanilisusest (seda selle sõna kõige otsesemas mõttes). Karakterid on keskpärased; pigem üheplaanilised. Nende positsiooni ja olemust ilemastavad kõige selgemalt erisuuruses nukud, mis siis positsioneerivad tegelased teineteise suhtes.

Publik naudib mängu ilu. Seda, kuidas esemed ja tegelased tekivad, kaovad, muutuvad, kuidas lavakõrgusesse ilmuvad eikusagilt sümbolid (viiuldaja, grammafon jne.). See on teatritükk, kus küsimus on “kuidas nad seda tegid?”, sest “miks need tegelased nii teevad?” on üsnagi ilmselge.

Kas ma sain elamuse? Sain.

Kas ma ammutasin sealt enda jaoks ideid? Ammutasin.

Kas ma soovitan seda? Soovitan neile, kes viitsivad süveneda veidi psühhedeelilisse maailma, kus vorm lämmatab sisu (seda muidugi kõige paremas mõttes).

Ma astusin sammu edasi …

… nimetame seda siis liikumiseks ühest sfäärist teise. Kui te küsite, miks ma seda tegin, siis võin Teile julgelt ja otsekoheselt vasta: “ma ei tea”.

Päris pikalt pole kirjutanud. Pole midagi olulist kirjutada olnudki. Või õigemini. Midagi nagu isegi oleks aga pole olnud piisavalt võimast, et ma oleks tõstnud oma käe ja selle miski kirja pannud.

Ma nüüd kogun ennast. Parandan. Hakkan jälle kirjutama. Lähtun iseenda poolt öeldud tsitaadist:

“Ärge kirjutage mu elust raamatut. Andke parem välja ajakiri – vähem möla, rohkem värvilisi pilte.”

Kas pole mitte loogiline? Minu meelest on. Aga samas. Ma olen subjektiivne. Tsiteerin iseennast.

Kõik.

Tule minuga lendama

Nu jah. Kevad on toonud endaga kaasa mõnusa lennuaja. Muudkui tiirutaks mööda maad ja ilma. Võtaks tuule tiibadesse ja aina põrutaks. Lennukihk on peal ja igatpidi ka rahuldatud.