Eile avanes minu rõdult selline vaatepilt. Kõõlusime sõpradega ja imetlesime. Täitsa tore oli. Südamed ja tähekesed ja kuld ja kard ja värkki.

Eile avanes minu rõdult selline vaatepilt. Kõõlusime sõpradega ja imetlesime. Täitsa tore oli. Südamed ja tähekesed ja kuld ja kard ja värkki.
Täna hommikul vaatas mu töölaualt vastu järgmine pilt. Korraks võttis nõutuks ja siis võttis põhimõtteliseks. Nüüd istun teise laua taga ja ootan, kuni taarakogujast kolleeg mu laua korda teeb. Vot sihukesed põhimõtted on mul.
Ma olin vahepeal haige. Üks pisike patsill ründas ja murdis minusuguse mehe nagu naksti kohe maha. Köhisin nagu loom ja palavikulisel kehal oleks saanud friikaid praadida. Paha paha. Nüüd jälle õnneks jalul.
… seekord siis eeslit. No mida tean mina eeslite joonistamisest. Selline eesel tuli välja. Ma juba tunnen, kuidas kurjad zooloogid mulle kuklasse hingavad.
Läksin õue suitsetama. Kontori liftide juures oli seinale kleebitud see kinnas. Dziselli kinnas oli – ta sai paraja kõhutäie naerda. Mina sain ka.
See on ühe kohviku üks sein. Sein kaugel Rootsimaa kuningriigi pealinnas. Lugu ise on lihtne – ma satun iga kord, kui Rootsis olen just sinna kohvikusse. Midagi erilist seal ei ole aga niisama on armas.