Tegin üle tüki aja midagi sellist, mida pole ammu teinud, kuid oleks pidanud. Ma võtsin ühel ilusal päeval lihtsalt lahti Piletilevi kodulehe, valisin endale sealt ühe teatrietenduse ja ostsin samal hetkel kohe ka pileti ära. Ei kahetse.
Noorsooteatri “Mängurid” kuulub minu jaoks kategooriasse effektiteater. Seda sõna on keeruline lihtsalt lahti seletada. Üheti tähendab see seda, et kogu etendus on üles ehitaud visuaalsele elamusele, teisalt kuulub sellesse kindlasti veel heliline nauding ja muud faktorid.
“Mängurite” sisu on kokku võteav mõnekümne lausega. Nagu väidab teatri kodulehekülg ongi algmaterjal kõigest 40 lehekülge pikk – selline soojendusetendus.
Noorsooteatri versioon vältab ligi kaks tundi ja on küllastatud visuaalsetest effektidest – valguse ja heli mängust, tegelaste mitmeplaanilisusest (seda selle sõna kõige otsesemas mõttes). Karakterid on keskpärased; pigem üheplaanilised. Nende positsiooni ja olemust ilemastavad kõige selgemalt erisuuruses nukud, mis siis positsioneerivad tegelased teineteise suhtes.
Publik naudib mängu ilu. Seda, kuidas esemed ja tegelased tekivad, kaovad, muutuvad, kuidas lavakõrgusesse ilmuvad eikusagilt sümbolid (viiuldaja, grammafon jne.). See on teatritükk, kus küsimus on “kuidas nad seda tegid?”, sest “miks need tegelased nii teevad?” on üsnagi ilmselge.
Kas ma sain elamuse? Sain.
Kas ma ammutasin sealt enda jaoks ideid? Ammutasin.
Kas ma soovitan seda? Soovitan neile, kes viitsivad süveneda veidi psühhedeelilisse maailma, kus vorm lämmatab sisu (seda muidugi kõige paremas mõttes).
No Comments Yet
Kommentaare veel pole.
kommentaaride rss TrackBack Identifier URI
Lisa kommentaar
