Lugesin täna hommikul Vahur Afanasjevi Postimehes ilmutatud kirjatükki. Olen ka varem üht ja teistpidi seda n-ö isikukaitse ja eraelulisuse fakti vaaginud. Eks see üks keeruline värk ole.
Ja siis lugesin sama artikli juures kommentaare. Täitsa uus mõte tekkis.
Üks kommentaator võtab vaevaks tituleerida oma vastulauses kunstnikud “kunstnikkujateks”, halvustades siinkohal tervet subkultuuri. Ta võtab selle õiguse anonüümselt ja halvustab tervet rida inimesi – samas protesteerides selle vastu, et kunstnikud võiks esitada oma teostes elulisi fakte. Natuke vastuoluline, kas pole.
Need samad kommenteerijad võtavad vaevaks kõikvõimalike artiklite juures avaldada fakte artiklis esinevate tegelaste kohta (nad on hämmastavalt (väär)informeeritud), anda neile hinnangut jne. Ja siis nad kiunuvad “Magnust” ja muud säärast puudutavate artiklite juures kunstnike vabaduste üle.
Aga noh. Mis seal’s ikka. Ega see jutuke kedagi siin vaigista, pigem valab aga õli tulle juurde. Anonüümsed kirjamehed jäävad kõrgeimaks eluvormiks (nende arvetes) ja nii ongi. Hoolimata sellest, et nad on anonüümsed kardavad nad kohutavalt, et keegi võiks neid kunagi näidata sellistena nagu nad tegelikult on.
1 kommentaar
kommentaaride rss TrackBack Identifier URI
Lisa kommentaar
Jah, just seda nad kardavad.